Häkkeri elu

Lugesin seda teost ning leidsin, et see kehtiks ju kõikide eluvaldkondade kohta, mitte ainult tarkvara-programmeerimise kohta. Üks on muidugi täitsa selge - minust häkkerit ei saa, sest mul puuduvad eeldusest kindlalt programmeerimise oskus, aeg ja ka tahtmine. Programmeerimine on ju õpitav. Vanuselise piire õppimine ei sea, kuid ajaliselt piirab see tublisti meie elu. Üheks eelduseks ongi aja vabadus, et kontsentreeruda ühele suunale. Mulle meeldis väga zen'i salm - Teel käimiseks, Otsi meister, Järgi meistrit, Käi koos meistriga, Näe meistrit läbi, Saa meistriks - eks neid tarkuseteri ole teisigi, näiteks vist Hiina vanasõna - kui ma ei tea, kuhu ma tahan jõuda, kuidas ma siis tean, et olen kohale jõudnud. Seame endale eesmärgid ning liigume selles suunas vabalt, ausalt, üksteist aidates, innukalt jne, nagu seda ka häkkerikultuur eeldab.

Häkkeri ja kräkkeri vahe sai mul õnneks selgeks hulga aastaid tagasi, kuid alguses olin minagi arvamisel, et häkkerid on need nn pahad, kes trügivad igale poole sisse ning tegutsevad sinu andmetega nagu ise tahavad. Üks suur poleemika käis kunagi Tõnu Samueli üle, kes ta on ja mida ta teeb. Tegelikult tegi ta minu arvates tänuväärset tööd, näidates, kui haavatavad on süsteemid ning kuidas oleks seda võimalik kaitsta paremine välisrünnakute eest. Õnneks said sellest aru ka teised.

Väga suur väärtus sellel teosel on see, et panna mõistma - ärme leiutame jalgratast, see on juba olemas. Kui leiame midagi vigast, siis püüame kõigepealt aru saada, miks ta on vigane - miks ta töötab just niimoodi nagu ta töötab hetkel st süüvima selle sisusse ning siis leidma parima lahenduse.

Soovitan julgelt seda artiklit lugeda kõigil, olenemata sellest kas tegu on arvutiinimesega või mitte, selle teose põhiideed on niivõrd head ja võiks nimetada, et justkui eetikajuhend. Käitu teistega nii nagu sa tahaksid, et teised käituksid sinuga ja seda kõikides valdkondades.