Seiklused virtuaalmaailmas.

See nädal räägin siis oma kogemustest virtuaalmaailma(de)s. Esimese hooga mõtlesin küll, et mis kogemustest mul rääkida, sest pole ju nendes toimetanud, kuid kui järgi mõtlesin, siis meenusid nii mitmedki ajad.

Arvutiga oli mul põhjalikum tutvus aastal 1993-4 ning siis peale suure õppimise sai ka mõnda mängu proovitud - meie materjalides nimetatud Wolfenstein ja Doom. Eriti küll ei mänginud seal, aga põnevust ikka jagus kuni asi päädis sellega, et süda läks pahaks kõige selle peale. Ma ei tea, mis mulle tookord niimoodi mõjus - 3D või muu, aga niimoodi see katki jäi.

Meenuvad veel sellised maailmad nagu Sims ja SimCity. SimCity meeldis mulle kogu oma põhimõtte pärast. Said ise ehitada omale linna, mida siis majandasid vastavalt oma oskustele-riskidele-eelarvele. Päris põnev oli.

Aga ma olen kehv mängija, sest alati on mul midagi paremat teha, kui arvuti ees istuda ning virtuaalmaailmas toimetada. Seega on minu katsetused üsna lühiajalisteks jäänud, sest perega suhtlemine on PALJU olulisem.

Mingi moment osalesin mängus nimega Farmer ning nüüd siis SeconLife.
SL on muidugi võrreldes minu eelmiste katsetustega hoopis teisest puust- Ikkagi juba 21. sajand. Esimesel pilgul lööb silme eest kirjuks, aga vaikselt toimetama hakates ju saab edasi. Oskan juba joosta-lennata-teleportida. Meeldib see, et siin liikudes võib isegi midagi kasulikku õppida. See pole lihtsalt mäng mängu pärast vaid hoopis arenenumat. Külastasin kunstimuuseumi, kus väljas kuulsad maalid Da Vincil't, Rubens'ilt, van Gogh'ilt jt. Kui sellest isu täis, siis lihtsalt telepordid ennast näiteks klubisse, et meelt lahutada jne jne, võimalusi igasuguseid. Väga põnev.
Minu poolt jääb see maailm ikkagi vist jälle lõplikult avastamata, sest mul lihtsalt ei ole viitsimist-aega seal toimetada. Minu arvates õnneks, et ei ole :)

Üks huvitav kogemus on mul veel, mis on samuti seotud virtuaalmaailmaga - istusin ükskord Tallinnas trollis ning tahtmatult kuulsin pealt kahe noore (poiss ja tüdruk) ca 20.a (käisid ülikoolis) juttu. Alguses ei olnud neil nagu midagi rääkida, kuid siis äkki tuli teemaks mingi mäng arvutis. Nime ma ei tea, aga igatahes siis alles läks neil jutuks, pool sellest toimus poisi poolt inglise keeles, et ennast paremini mängutegelasega samastada. Tüdruk ei olnud eriti kodus selles mängus, kuid teemasid arendati ja poiss sai hiilata oma teadmistega. Kuulasin ja mõtlesin, millest meie omal ajal (siis ca 30 aastat tagasi) rääkisime - mängudest igatahes mitte, isegi mitte arvutitest, sest neid lihtsalt meil veel ei olnud. Rääkisime palju rohkem maapealsetest asjadest ja ei osanud arvatagi (vist), et järgmine põlvkond on juba virtuaalmaailma elanikud. Natuke kurb on see, kui meil polegi muust enam rääkida ja mujal enam käia.

Loodame, et see ikka päris nii ei ole. Rõõmsat suhtlemist üksteisega.