Lugesin seda teost ning leidsin, et see kehtiks ju kõikide eluvaldkondade kohta, mitte ainult tarkvara-programmeerimise kohta. Üks on muidugi täitsa selge - minust häkkerit ei saa, sest mul puuduvad eeldusest kindlalt programmeerimise oskus, aeg ja ka tahtmine. Programmeerimine on ju õpitav. Vanuselise piire õppimine ei sea, kuid ajaliselt piirab see tublisti meie elu. Üheks eelduseks ongi aja vabadus, et kontsentreeruda ühele suunale. Mulle meeldis väga zen'i salm - Teel käimiseks, Otsi meister, Järgi meistrit, Käi koos meistriga, Näe meistrit läbi, Saa meistriks - eks neid tarkuseteri ole teisigi, näiteks vist Hiina vanasõna - kui ma ei tea, kuhu ma tahan jõuda, kuidas ma siis tean, et olen kohale jõudnud. Seame endale eesmärgid ning liigume selles suunas vabalt, ausalt, üksteist aidates, innukalt jne, nagu seda ka häkkerikultuur eeldab.
Häkkeri ja kräkkeri vahe sai mul õnneks selgeks hulga aastaid tagasi, kuid alguses olin minagi arvamisel, et häkkerid on need nn pahad, kes trügivad igale poole sisse ning tegutsevad sinu andmetega nagu ise tahavad. Üks suur poleemika käis kunagi Tõnu Samueli üle, kes ta on ja mida ta teeb. Tegelikult tegi ta minu arvates tänuväärset tööd, näidates, kui haavatavad on süsteemid ning kuidas oleks seda võimalik kaitsta paremine välisrünnakute eest. Õnneks said sellest aru ka teised.
Väga suur väärtus sellel teosel on see, et panna mõistma - ärme leiutame jalgratast, see on juba olemas. Kui leiame midagi vigast, siis püüame kõigepealt aru saada, miks ta on vigane - miks ta töötab just niimoodi nagu ta töötab hetkel st süüvima selle sisusse ning siis leidma parima lahenduse.
Soovitan julgelt seda artiklit lugeda kõigil, olenemata sellest kas tegu on arvutiinimesega või mitte, selle teose põhiideed on niivõrd head ja võiks nimetada, et justkui eetikajuhend. Käitu teistega nii nagu sa tahaksid, et teised käituksid sinuga ja seda kõikides valdkondades.
laupäev, 27. november 2010
esmaspäev, 22. november 2010
EUPL
Mina räägin seekord sellisest litsentsist nagu EUPL - European Union Public Licence, mille viimane versioon on v.1.1. Litsentsi kasutamiseks on väljaantud ka "Suunised kasutajatele ja edasiarendajatele", kus antakse teavet, kuidas:
1) kasutada tarkvara, mida levitatakse Euroopa Liidu tarkvara vaba kasutuse litsentsi viimase versiooni 1.1 alusel
2) kasutada nimetatud litsentsi oma tarkvara levitamiseks.
Tarkvara jagamine, mis on tasuta või avatud lähtekoodiga tarkvara (Free or Open Source Software; F/OSS) alusmõte on üks tõhusamaiid viise suurendada selle kasutamist, tõsta selle kvaliteeti (lubades teistel edasiarendajatel seda kontrollida, parendada ja sellele funktsioone lisada) ning hoida jalgratta leiutamist vältides kulusid kokku.
Sellist jagamist soovitasid riigiasutustele üksmeelselt Euroopa e-valitsuse poliitika eest vastutavad ministrid. Seetõttu on Euroopa Komisjon tarkvara jagamise, taaskasutamise ja parendamise toetamiseks loonud EUPLi, et kaitsta nii autorite huve kui ka kasutajate huve.
EUPL loomine oli ainulaadse protsessi tulemus, sest varem ei ole ükski sellise mõõtmetega avaliku halduse asutus avaldanud F/OSS litsentsi ega otsustanud F/OSS litsentsi süstemaatiliselt kasutama hakata. EUPL versioon 1.0 kinnitati 2007. aasta jaanuaris. Loomise põhjuseks oli uuringu tulemusel selgunud tõsiasi, et olemasolevad litsentsid ei rahuldanud kõiki vajadusi. Litsentsi täiendati 2008 ning viimane versioon v.1.1 kinnitati 2009. aastal ning oli ajendatud järgnevatest kaalutlustest:
1) EUPL pidi olema õiguslikult kehtiv kõigis EL ametlikes keeltes
2) EUPL pidi võtma arvesse liikmesriikide õiguse ja ühenduse õiguse spetsiifilisust ja mitmekesisust
3) EUPL pigi tagama ühilduvuse teiste olulisemate litsentsidega.
2009.a märtsis tunnistas OSI (Open Source Initiative) EUPL avatud lähtekoodiga litsentsiks, sest see vastab avatud lähtekoodi määrustele ja tingimustele.
EUPL kasutamiseks on kirjeldatud nii kasutaja õigused kui ka kohusutused.
Tarkvara ja/või dokumentatsiooni saamisel EUPL'i litsentsi alusel, saab kasutaja rea ülemaailmseid püsivaid autoritasuvabasid ja mitte-eksklusiivseid õigusi - ülemaailme tähendab, et õigused ei ole geograafiliselt piiratud; püsiv tähendab, et õigused ei ole ajaliselt piiratud - litsentsi tingimuste järgimise korral antakse õigused igaveseks ning litsentsiandja ei tühista litsentsi; autoritasuvaba tähendab, et litsents ise antakse tasuta.
Kohustused tekivad siis kui on soov saadud tarkvara muuta, levitada. Üldkohustusena peab hoiduma
varasemate autorité intellektuaalse omandi - nimed, logod, kaubamärgid, teenusnimed jmt - volitamata kasutamist. Kui on soov tarkvara muuta, siis tuleks selgelt märkida iga parenduse algus ja lõpp, sisestada muudatuse kuupäev ja enda autoriõiguse märge, näidates selgelt ennast muudatuse autori ning autoriõiguse omanikuna.
Levitamisel on mitmeid nüansse:
1) kui levitate algselt EUPL'i alusel teile litsentsitud programmi koopiaid, tuleb alati pakkuda neid koopiaid EUPL'i tingimuste alusel.
2) Kui olete loonud tuletatud teose ja levitate seda uut teost, peate samuti kohaldama EUPL'i kogu tuletatud teosele.
3) Kui on kohustuslik kasutada ühilduvat copyleft-litesntsi. Enimkasutatav copyleft-litsents on GNU General Public Licence (GPL v.2). Ka EUPL on copyleft-litsents. EUPL'i seisukohast on ühilduvad copyleft-litsentsid:
a) GPL v.2
b) OSL v. 2.1 ja/või v. 3.0
c) Common Public Licence v. 1.0
d) Eclipse Public Licence v. 1.0
f) CeCILL v. 2.0.
Kui nüüd olete liitnud kokku kaks tarkvarakooid tükki: esimene EUPL'i alusel ning teine ülalnimetatud copyleft-litsentsi alusel (näiteks GPL v.2), siis levitamisel peate seda tegema litsentsi GPL v.2 alusel.
4) Tuletatud teose levitamise korral tuleb muudetud lähtekoodi edastada vaba juurdepääsuga hoidlast (veebileht või FTP-aadress).
EUPL'i litsentsi tuleb käsitada ku ivahendit, mis hõlbustab ressursside optimeerimist ja jagamist. See peaks suurendama teadlikkust vaba/avatud lähtekoodiga tarkvara levitamise võimalustest ning julgustama kõiki asjaomaseid sidusrühmi järgima Euroopa Komisjoni eeskuju, kes and is EUPL'i alusel välja oma tarkvara.
1) kasutada tarkvara, mida levitatakse Euroopa Liidu tarkvara vaba kasutuse litsentsi viimase versiooni 1.1 alusel
2) kasutada nimetatud litsentsi oma tarkvara levitamiseks.
Tarkvara jagamine, mis on tasuta või avatud lähtekoodiga tarkvara (Free or Open Source Software; F/OSS) alusmõte on üks tõhusamaiid viise suurendada selle kasutamist, tõsta selle kvaliteeti (lubades teistel edasiarendajatel seda kontrollida, parendada ja sellele funktsioone lisada) ning hoida jalgratta leiutamist vältides kulusid kokku.
Sellist jagamist soovitasid riigiasutustele üksmeelselt Euroopa e-valitsuse poliitika eest vastutavad ministrid. Seetõttu on Euroopa Komisjon tarkvara jagamise, taaskasutamise ja parendamise toetamiseks loonud EUPLi, et kaitsta nii autorite huve kui ka kasutajate huve.
EUPL loomine oli ainulaadse protsessi tulemus, sest varem ei ole ükski sellise mõõtmetega avaliku halduse asutus avaldanud F/OSS litsentsi ega otsustanud F/OSS litsentsi süstemaatiliselt kasutama hakata. EUPL versioon 1.0 kinnitati 2007. aasta jaanuaris. Loomise põhjuseks oli uuringu tulemusel selgunud tõsiasi, et olemasolevad litsentsid ei rahuldanud kõiki vajadusi. Litsentsi täiendati 2008 ning viimane versioon v.1.1 kinnitati 2009. aastal ning oli ajendatud järgnevatest kaalutlustest:
1) EUPL pidi olema õiguslikult kehtiv kõigis EL ametlikes keeltes
2) EUPL pidi võtma arvesse liikmesriikide õiguse ja ühenduse õiguse spetsiifilisust ja mitmekesisust
3) EUPL pigi tagama ühilduvuse teiste olulisemate litsentsidega.
2009.a märtsis tunnistas OSI (Open Source Initiative) EUPL avatud lähtekoodiga litsentsiks, sest see vastab avatud lähtekoodi määrustele ja tingimustele.
EUPL kasutamiseks on kirjeldatud nii kasutaja õigused kui ka kohusutused.
Tarkvara ja/või dokumentatsiooni saamisel EUPL'i litsentsi alusel, saab kasutaja rea ülemaailmseid püsivaid autoritasuvabasid ja mitte-eksklusiivseid õigusi - ülemaailme tähendab, et õigused ei ole geograafiliselt piiratud; püsiv tähendab, et õigused ei ole ajaliselt piiratud - litsentsi tingimuste järgimise korral antakse õigused igaveseks ning litsentsiandja ei tühista litsentsi; autoritasuvaba tähendab, et litsents ise antakse tasuta.
Kohustused tekivad siis kui on soov saadud tarkvara muuta, levitada. Üldkohustusena peab hoiduma
varasemate autorité intellektuaalse omandi - nimed, logod, kaubamärgid, teenusnimed jmt - volitamata kasutamist. Kui on soov tarkvara muuta, siis tuleks selgelt märkida iga parenduse algus ja lõpp, sisestada muudatuse kuupäev ja enda autoriõiguse märge, näidates selgelt ennast muudatuse autori ning autoriõiguse omanikuna.
Levitamisel on mitmeid nüansse:
1) kui levitate algselt EUPL'i alusel teile litsentsitud programmi koopiaid, tuleb alati pakkuda neid koopiaid EUPL'i tingimuste alusel.
2) Kui olete loonud tuletatud teose ja levitate seda uut teost, peate samuti kohaldama EUPL'i kogu tuletatud teosele.
3) Kui on kohustuslik kasutada ühilduvat copyleft-litesntsi. Enimkasutatav copyleft-litsents on GNU General Public Licence (GPL v.2). Ka EUPL on copyleft-litsents. EUPL'i seisukohast on ühilduvad copyleft-litsentsid:
a) GPL v.2
b) OSL v. 2.1 ja/või v. 3.0
c) Common Public Licence v. 1.0
d) Eclipse Public Licence v. 1.0
f) CeCILL v. 2.0.
Kui nüüd olete liitnud kokku kaks tarkvarakooid tükki: esimene EUPL'i alusel ning teine ülalnimetatud copyleft-litsentsi alusel (näiteks GPL v.2), siis levitamisel peate seda tegema litsentsi GPL v.2 alusel.
4) Tuletatud teose levitamise korral tuleb muudetud lähtekoodi edastada vaba juurdepääsuga hoidlast (veebileht või FTP-aadress).
EUPL'i litsentsi tuleb käsitada ku ivahendit, mis hõlbustab ressursside optimeerimist ja jagamist. See peaks suurendama teadlikkust vaba/avatud lähtekoodiga tarkvara levitamise võimalustest ning julgustama kõiki asjaomaseid sidusrühmi järgima Euroopa Komisjoni eeskuju, kes and is EUPL'i alusel välja oma tarkvara.
pühapäev, 14. november 2010
Autoriõigus ja intellektuaalomand
Istud arvuti ees ning soovid netist muusikat või filmi. Avad P2P teenuse ning natukese aja pärast ongi su soov täidetud. Niisama lihtne see ongi.
Soovid filmi-muusikat, lähed poodi ja.... ei võta rilulilt niisama vaid lähed kassasse ja maksad oma valitud toote eest. Miks siis netist võtad niisama?
Poest võttes on see vargus ja sama on see ju ka netist võetud kellegi teosega. Sellele enamus aga ei mõtle.
Selle nädala teema üle mõeldes ja netist materjale otsides leidsin ennast mõttelt, et palju siis sellest, mis mind ümbritseb, on kellegi teise loodud - kõik ja kõik need on kaitstud autoriõigustega. Õnneks ma võin neid kasutada seni, kuni ma ei hakka nendega oma nimel äri ajama. Hea seegi.
Avastasin enda jaoks ühe uue termini "tühja kasseti tasu"
„Tühja kasseti tasu“ näol on tegemist tasu kogumise süsteemiga filmidest ja muusikast koopiate tegemise eest isiklikeks vajadusteks. Tasu makstakse õiguste omajatele (autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele). „Tühja kasseti tasu“ ei maksa aga mitte otseselt kasutajad ise, vaid seda maksavad need isikud, kes toovad maale koopiate tegemiseks mõeldud salvestusseadmeid (nt videomakid) või tühje salvestusvahendeid (nt kassetid, CD-toorikud jms). Autoril ei ole õigust seega lubada või keelata kasutajal enda isiklikeks vajadusteks filmi või muusikapala kopeerida, kuid talle jääb siiski seadusest tulenev õigus saada niisuguse kasutamise eest tasu.
Oluline on salvestuse juures see, et see tuleb teha legaalsest kohast ning salvestada võid enda jaoks st salvestust ei või rentida ega edasi müüa. Täiesti arusaadav ja igati mõistlik, sest autor võib-olla elatubki vaid oma teose müügist ja esitlustest saadavast tulust.
Hästi on meeles kui jalgpalli MM ülekande õiguste eest pidi pub'i jmt maksma, sest nad edendasid nende ülekannete varal oma äri. See on avalik esitamine ning avalik koht on vist praktiliselt iga koht, kus inimesed toimetavad. Ka transpordivahend. Saaremaa Laevakompanii lõpetas sellel põhjusel igasugused tele- ja raadioülekanded. Siin oleks küll kahtlemiskoht, sest vaevalt, et praamile just sellepärast tullakse, et telekat vaadata või raadiot kuulata ning vaevalt TV ja raadio suurendab ettevõtte tulusid, kuid seadus on seadus ning täitmiseks kõigile.
Intellektuaalne omand ning autoriõiguste maailm on tegelikult üsna kirju ning kohati segane mõista üheselt, kui sellele vaatamata, enne kui arvutis downloadimiseks enter klahvi vajutame, mõtleme, kas me poes sirutame käe millegi järgi, ilma, et me plaaniksime maksta.
Soovid filmi-muusikat, lähed poodi ja.... ei võta rilulilt niisama vaid lähed kassasse ja maksad oma valitud toote eest. Miks siis netist võtad niisama?
Poest võttes on see vargus ja sama on see ju ka netist võetud kellegi teosega. Sellele enamus aga ei mõtle.
Selle nädala teema üle mõeldes ja netist materjale otsides leidsin ennast mõttelt, et palju siis sellest, mis mind ümbritseb, on kellegi teise loodud - kõik ja kõik need on kaitstud autoriõigustega. Õnneks ma võin neid kasutada seni, kuni ma ei hakka nendega oma nimel äri ajama. Hea seegi.
Avastasin enda jaoks ühe uue termini "tühja kasseti tasu"
„Tühja kasseti tasu“ näol on tegemist tasu kogumise süsteemiga filmidest ja muusikast koopiate tegemise eest isiklikeks vajadusteks. Tasu makstakse õiguste omajatele (autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele). „Tühja kasseti tasu“ ei maksa aga mitte otseselt kasutajad ise, vaid seda maksavad need isikud, kes toovad maale koopiate tegemiseks mõeldud salvestusseadmeid (nt videomakid) või tühje salvestusvahendeid (nt kassetid, CD-toorikud jms). Autoril ei ole õigust seega lubada või keelata kasutajal enda isiklikeks vajadusteks filmi või muusikapala kopeerida, kuid talle jääb siiski seadusest tulenev õigus saada niisuguse kasutamise eest tasu.
Oluline on salvestuse juures see, et see tuleb teha legaalsest kohast ning salvestada võid enda jaoks st salvestust ei või rentida ega edasi müüa. Täiesti arusaadav ja igati mõistlik, sest autor võib-olla elatubki vaid oma teose müügist ja esitlustest saadavast tulust.
Hästi on meeles kui jalgpalli MM ülekande õiguste eest pidi pub'i jmt maksma, sest nad edendasid nende ülekannete varal oma äri. See on avalik esitamine ning avalik koht on vist praktiliselt iga koht, kus inimesed toimetavad. Ka transpordivahend. Saaremaa Laevakompanii lõpetas sellel põhjusel igasugused tele- ja raadioülekanded. Siin oleks küll kahtlemiskoht, sest vaevalt, et praamile just sellepärast tullakse, et telekat vaadata või raadiot kuulata ning vaevalt TV ja raadio suurendab ettevõtte tulusid, kuid seadus on seadus ning täitmiseks kõigile.
Intellektuaalne omand ning autoriõiguste maailm on tegelikult üsna kirju ning kohati segane mõista üheselt, kui sellele vaatamata, enne kui arvutis downloadimiseks enter klahvi vajutame, mõtleme, kas me poes sirutame käe millegi järgi, ilma, et me plaaniksime maksta.
pühapäev, 7. november 2010
Vaba tarkvaratoode
Nagu ma eelnevaltki olen öelnud, siis olen arvutikasutajana rohkem just lõppkasutaja rollis ning seega pole kasutanud võimalusi Open Source kasutamiseks ning mingite vaba tarkvarade täiendamisek-parandamiseks.
Vaba tarkvara põhimõtted on ju:
* kasutada mistahes eesmärgil
* vabalt uurida ja muuta (eeldab avatud koodi)
* vabalt paljundada
* muudatusi ja tuletusi samadel tingimustel edasi levitada.
Pigem olen siis vabavara (võtad selle, saad lisaks veel ka selle) kasutaja. Sellised on ju meile kõigile hästi tuntud IE, mis oli ainuvõimalik brauser tükk aega, kui tahtsid kasutada ID-kaarti näiteks pangas, x-tee's jne ning anda ka digiallkirja. Siis tuli õnneks veel lisaks Mozilla oma Firefoxiga ning nüüd veel ka on võimalik mac'i inimestel ka Safari kaudu toimetada. Brauseritest olen kasutanud nii IE, Firefox, Safari ja Googel Chrome. Kiireim tundus Google Chrome, kuid ei ole selle kasutajaks jäänud just selle ID-kaarit toe puudumise tõttu. Nüüd kui tuli mac'ile ID-kaarti tugi jään Safari kasutajaks, sest piisavalt kiire ja mugav kasutada. Kodu ja töö arvutites on nii IE kui Firefox ja rohkem kasutan Firefox'i, kuigi nüüd uus IE9 on juba päris tublisti edenenud kiiruselt ja esmamuljed on positiivsed, äkki jään selle peale. Eks näis, kui beta versioonist ikka päris asi saab.
Olen ise ka juba 1,5 aastat mac'i kasutaja ja igati rahul, kuigi pean arvestama asjaoludega, et oma kirjatööd, esitlused, tabelid pean kindlalt salvestama MS Office'le sobivasse vormingusse, sest näiteks faili laiendiga .page avab siiski vaid iWork, kuigi vastupidi asi toimib ilusti st .doc faili avamine iWorkiga on korras. Sama nn "jama" on ka OpenOffice failide avamisega, OO avab doc faile, kuid MSO ei ava OO faile. Selle abiks on küll ka väike programmijupike, mis tuleb enda arvutisse installida ning siis ei ole vaja OO failide avamiseks otsida OO progega arvutit või installida enda arvutisse OO. Seega Office vaba tarkvara kasutamisel on mitmeid miinuseid, aga loomulikult suur pluss on ikkagi see, et selle eest ei ole vaja reaalselt pappi välja käia, lihtsalt installi arvutisse ja kasuta, kuid pea meeles - püüa salvestada MS O'le sobivas vormingus. OO'l oli alguses ka see eelis, et sai salvestada PDF faile, kuid see eelis on nüüd MSO 2007 tulekuga kadunud (MSO 2003 vist veel ei saanud PDF salvestada, ei mäleta ka täpselt enam).
Ise olen kasutanud kõiki eelpool nimetet office'id - kodus on iWork macis ja OO lauaarvutis ning tööarvutis MSO. Salvestamisel tuleb lihtsalt tähelepanelik ja arvestav olla.
Vaba tarkvara põhimõtted on ju:
* kasutada mistahes eesmärgil
* vabalt uurida ja muuta (eeldab avatud koodi)
* vabalt paljundada
* muudatusi ja tuletusi samadel tingimustel edasi levitada.
Pigem olen siis vabavara (võtad selle, saad lisaks veel ka selle) kasutaja. Sellised on ju meile kõigile hästi tuntud IE, mis oli ainuvõimalik brauser tükk aega, kui tahtsid kasutada ID-kaarti näiteks pangas, x-tee's jne ning anda ka digiallkirja. Siis tuli õnneks veel lisaks Mozilla oma Firefoxiga ning nüüd veel ka on võimalik mac'i inimestel ka Safari kaudu toimetada. Brauseritest olen kasutanud nii IE, Firefox, Safari ja Googel Chrome. Kiireim tundus Google Chrome, kuid ei ole selle kasutajaks jäänud just selle ID-kaarit toe puudumise tõttu. Nüüd kui tuli mac'ile ID-kaarti tugi jään Safari kasutajaks, sest piisavalt kiire ja mugav kasutada. Kodu ja töö arvutites on nii IE kui Firefox ja rohkem kasutan Firefox'i, kuigi nüüd uus IE9 on juba päris tublisti edenenud kiiruselt ja esmamuljed on positiivsed, äkki jään selle peale. Eks näis, kui beta versioonist ikka päris asi saab.
Olen ise ka juba 1,5 aastat mac'i kasutaja ja igati rahul, kuigi pean arvestama asjaoludega, et oma kirjatööd, esitlused, tabelid pean kindlalt salvestama MS Office'le sobivasse vormingusse, sest näiteks faili laiendiga .page avab siiski vaid iWork, kuigi vastupidi asi toimib ilusti st .doc faili avamine iWorkiga on korras. Sama nn "jama" on ka OpenOffice failide avamisega, OO avab doc faile, kuid MSO ei ava OO faile. Selle abiks on küll ka väike programmijupike, mis tuleb enda arvutisse installida ning siis ei ole vaja OO failide avamiseks otsida OO progega arvutit või installida enda arvutisse OO. Seega Office vaba tarkvara kasutamisel on mitmeid miinuseid, aga loomulikult suur pluss on ikkagi see, et selle eest ei ole vaja reaalselt pappi välja käia, lihtsalt installi arvutisse ja kasuta, kuid pea meeles - püüa salvestada MS O'le sobivas vormingus. OO'l oli alguses ka see eelis, et sai salvestada PDF faile, kuid see eelis on nüüd MSO 2007 tulekuga kadunud (MSO 2003 vist veel ei saanud PDF salvestada, ei mäleta ka täpselt enam).
Ise olen kasutanud kõiki eelpool nimetet office'id - kodus on iWork macis ja OO lauaarvutis ning tööarvutis MSO. Salvestamisel tuleb lihtsalt tähelepanelik ja arvestav olla.
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Seiklused virtuaalmaailmas.
See nädal räägin siis oma kogemustest virtuaalmaailma(de)s. Esimese hooga mõtlesin küll, et mis kogemustest mul rääkida, sest pole ju nendes toimetanud, kuid kui järgi mõtlesin, siis meenusid nii mitmedki ajad.
Arvutiga oli mul põhjalikum tutvus aastal 1993-4 ning siis peale suure õppimise sai ka mõnda mängu proovitud - meie materjalides nimetatud Wolfenstein ja Doom. Eriti küll ei mänginud seal, aga põnevust ikka jagus kuni asi päädis sellega, et süda läks pahaks kõige selle peale. Ma ei tea, mis mulle tookord niimoodi mõjus - 3D või muu, aga niimoodi see katki jäi.
Meenuvad veel sellised maailmad nagu Sims ja SimCity. SimCity meeldis mulle kogu oma põhimõtte pärast. Said ise ehitada omale linna, mida siis majandasid vastavalt oma oskustele-riskidele-eelarvele. Päris põnev oli.
Aga ma olen kehv mängija, sest alati on mul midagi paremat teha, kui arvuti ees istuda ning virtuaalmaailmas toimetada. Seega on minu katsetused üsna lühiajalisteks jäänud, sest perega suhtlemine on PALJU olulisem.
Mingi moment osalesin mängus nimega Farmer ning nüüd siis SeconLife.
SL on muidugi võrreldes minu eelmiste katsetustega hoopis teisest puust- Ikkagi juba 21. sajand. Esimesel pilgul lööb silme eest kirjuks, aga vaikselt toimetama hakates ju saab edasi. Oskan juba joosta-lennata-teleportida. Meeldib see, et siin liikudes võib isegi midagi kasulikku õppida. See pole lihtsalt mäng mängu pärast vaid hoopis arenenumat. Külastasin kunstimuuseumi, kus väljas kuulsad maalid Da Vincil't, Rubens'ilt, van Gogh'ilt jt. Kui sellest isu täis, siis lihtsalt telepordid ennast näiteks klubisse, et meelt lahutada jne jne, võimalusi igasuguseid. Väga põnev.
Minu poolt jääb see maailm ikkagi vist jälle lõplikult avastamata, sest mul lihtsalt ei ole viitsimist-aega seal toimetada. Minu arvates õnneks, et ei ole :)
Üks huvitav kogemus on mul veel, mis on samuti seotud virtuaalmaailmaga - istusin ükskord Tallinnas trollis ning tahtmatult kuulsin pealt kahe noore (poiss ja tüdruk) ca 20.a (käisid ülikoolis) juttu. Alguses ei olnud neil nagu midagi rääkida, kuid siis äkki tuli teemaks mingi mäng arvutis. Nime ma ei tea, aga igatahes siis alles läks neil jutuks, pool sellest toimus poisi poolt inglise keeles, et ennast paremini mängutegelasega samastada. Tüdruk ei olnud eriti kodus selles mängus, kuid teemasid arendati ja poiss sai hiilata oma teadmistega. Kuulasin ja mõtlesin, millest meie omal ajal (siis ca 30 aastat tagasi) rääkisime - mängudest igatahes mitte, isegi mitte arvutitest, sest neid lihtsalt meil veel ei olnud. Rääkisime palju rohkem maapealsetest asjadest ja ei osanud arvatagi (vist), et järgmine põlvkond on juba virtuaalmaailma elanikud. Natuke kurb on see, kui meil polegi muust enam rääkida ja mujal enam käia.
Loodame, et see ikka päris nii ei ole. Rõõmsat suhtlemist üksteisega.
Arvutiga oli mul põhjalikum tutvus aastal 1993-4 ning siis peale suure õppimise sai ka mõnda mängu proovitud - meie materjalides nimetatud Wolfenstein ja Doom. Eriti küll ei mänginud seal, aga põnevust ikka jagus kuni asi päädis sellega, et süda läks pahaks kõige selle peale. Ma ei tea, mis mulle tookord niimoodi mõjus - 3D või muu, aga niimoodi see katki jäi.
Meenuvad veel sellised maailmad nagu Sims ja SimCity. SimCity meeldis mulle kogu oma põhimõtte pärast. Said ise ehitada omale linna, mida siis majandasid vastavalt oma oskustele-riskidele-eelarvele. Päris põnev oli.
Aga ma olen kehv mängija, sest alati on mul midagi paremat teha, kui arvuti ees istuda ning virtuaalmaailmas toimetada. Seega on minu katsetused üsna lühiajalisteks jäänud, sest perega suhtlemine on PALJU olulisem.
Mingi moment osalesin mängus nimega Farmer ning nüüd siis SeconLife.
SL on muidugi võrreldes minu eelmiste katsetustega hoopis teisest puust- Ikkagi juba 21. sajand. Esimesel pilgul lööb silme eest kirjuks, aga vaikselt toimetama hakates ju saab edasi. Oskan juba joosta-lennata-teleportida. Meeldib see, et siin liikudes võib isegi midagi kasulikku õppida. See pole lihtsalt mäng mängu pärast vaid hoopis arenenumat. Külastasin kunstimuuseumi, kus väljas kuulsad maalid Da Vincil't, Rubens'ilt, van Gogh'ilt jt. Kui sellest isu täis, siis lihtsalt telepordid ennast näiteks klubisse, et meelt lahutada jne jne, võimalusi igasuguseid. Väga põnev.
Minu poolt jääb see maailm ikkagi vist jälle lõplikult avastamata, sest mul lihtsalt ei ole viitsimist-aega seal toimetada. Minu arvates õnneks, et ei ole :)
Üks huvitav kogemus on mul veel, mis on samuti seotud virtuaalmaailmaga - istusin ükskord Tallinnas trollis ning tahtmatult kuulsin pealt kahe noore (poiss ja tüdruk) ca 20.a (käisid ülikoolis) juttu. Alguses ei olnud neil nagu midagi rääkida, kuid siis äkki tuli teemaks mingi mäng arvutis. Nime ma ei tea, aga igatahes siis alles läks neil jutuks, pool sellest toimus poisi poolt inglise keeles, et ennast paremini mängutegelasega samastada. Tüdruk ei olnud eriti kodus selles mängus, kuid teemasid arendati ja poiss sai hiilata oma teadmistega. Kuulasin ja mõtlesin, millest meie omal ajal (siis ca 30 aastat tagasi) rääkisime - mängudest igatahes mitte, isegi mitte arvutitest, sest neid lihtsalt meil veel ei olnud. Rääkisime palju rohkem maapealsetest asjadest ja ei osanud arvatagi (vist), et järgmine põlvkond on juba virtuaalmaailma elanikud. Natuke kurb on see, kui meil polegi muust enam rääkida ja mujal enam käia.
Loodame, et see ikka päris nii ei ole. Rõõmsat suhtlemist üksteisega.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Folksonoomia
Folksonoomial veebinduses on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Üheks positiivseks on kindlasti üldse märgendamise võimalus ning siis nende märksõnade kaudu endale vajalik lehekülg üles leida või leida vastav kategooria. Ja samas iga lehekülg, mis kasutab folksonoomiat võib samas olla kehv, sest neid märksõnu võib tulla liiga palju ning tekib hoopiski müra.
Ma ise ei ole kasutanud eriti folksonoomiat, kuid igasugused otsingumootorid kasutavad ju ka folksonoomiat. ükskõik kuhu otisngusse neti.ee, google.com jne sisestad ju mingi märksõna, mille kaudu kuvatakse sulle hulk lehti, ja sama on ju ka wikipeedia. Eks need vast sobiksid heade näidete nimekirja ja muidugi ka õppematerjalis nimetatud delicious. Seal peab küll registreeruma, et ise sinna tag-e ja ühisjärjehoidjaid lisada nagu ka näiteks digg'i. Kuid ilma registreerimatagi tutvusin nendega põgusalt ning tundus päris hea olevat. Delicious's proovisin otsida Hiiumaa kohta ja päris huvitavaid lehti anti valikusse. Kindlasti on neid positiivseid lehti veel ja veel.
Mõnda negatiivset näidet leida pole ka eriti raske, sest kui neid märksõnu annab iga kasutaja, siis tekib tohutu infomüra ning folksonoomia põhiidee - lihtsus ja kiirus - saab kõvasti "pihta".
Seega negatiivse näitena võiks tuua ju samuti näiteks wikipeedia. Seal on veel lisaks see, et paljusid teemasid pole veel kirjutatud, kuid viited on.
Lisaks sildipilved, mida kasutavad paljud lehed, ühe näitena võiks tuua 43things, mis on iseenesest päris lahe leht ning sinna uut mõtet lisada on ainult mõne sekundi küsimus (katsetasin). Samuti saad teiste lisatud ideid hinnata, kas annad jah või ei hääle. Miks mitte sealt endale ideid hankida, aga ....... Sildipilvedes muutuvad märksõnade suurused vastavalt sellele palju neid vajutatud on nign siis tekibki situatsioon, kus mõni märksõna on ülisuur, aga teine seal kõrval imepisike, nii et võta luup abiks. See imepisike võib aga sulle väga oluline olla.
Seega folksonoomia on väga hea kui ainult sellega mitte liiale minna ja kasu asemel hoopis suur müra tekitada. Minu arvates märksõna lisamine olemasolevatele on võimalus, mitte kohustus.
Ma ise ei ole kasutanud eriti folksonoomiat, kuid igasugused otsingumootorid kasutavad ju ka folksonoomiat. ükskõik kuhu otisngusse neti.ee, google.com jne sisestad ju mingi märksõna, mille kaudu kuvatakse sulle hulk lehti, ja sama on ju ka wikipeedia. Eks need vast sobiksid heade näidete nimekirja ja muidugi ka õppematerjalis nimetatud delicious. Seal peab küll registreeruma, et ise sinna tag-e ja ühisjärjehoidjaid lisada nagu ka näiteks digg'i. Kuid ilma registreerimatagi tutvusin nendega põgusalt ning tundus päris hea olevat. Delicious's proovisin otsida Hiiumaa kohta ja päris huvitavaid lehti anti valikusse. Kindlasti on neid positiivseid lehti veel ja veel.
Mõnda negatiivset näidet leida pole ka eriti raske, sest kui neid märksõnu annab iga kasutaja, siis tekib tohutu infomüra ning folksonoomia põhiidee - lihtsus ja kiirus - saab kõvasti "pihta".
Seega negatiivse näitena võiks tuua ju samuti näiteks wikipeedia. Seal on veel lisaks see, et paljusid teemasid pole veel kirjutatud, kuid viited on.
Lisaks sildipilved, mida kasutavad paljud lehed, ühe näitena võiks tuua 43things, mis on iseenesest päris lahe leht ning sinna uut mõtet lisada on ainult mõne sekundi küsimus (katsetasin). Samuti saad teiste lisatud ideid hinnata, kas annad jah või ei hääle. Miks mitte sealt endale ideid hankida, aga ....... Sildipilvedes muutuvad märksõnade suurused vastavalt sellele palju neid vajutatud on nign siis tekibki situatsioon, kus mõni märksõna on ülisuur, aga teine seal kõrval imepisike, nii et võta luup abiks. See imepisike võib aga sulle väga oluline olla.
Seega folksonoomia on väga hea kui ainult sellega mitte liiale minna ja kasu asemel hoopis suur müra tekitada. Minu arvates märksõna lisamine olemasolevatele on võimalus, mitte kohustus.
reede, 15. oktoober 2010
Wikipedia looja helistab???
Kas tõesti, aga miks ka mitte. Kuidas ikka saaks teada mõne asja muutusvajadustest, kui viia läbi uuring. Seekord siis telefonitsi, mis on üsna aeganõudev, kuid tõhus. Niimoodi saab kohe otsese vastuse oma küsimusele.
Mida võiks Wikipedias paremaks muuta? Veelgi paremaks?
Asi toimib minu arvates väga hästi, kuigi aegajalt häirib, et mind huvitavale küsimusele saan vastuseks, et seda infot pole veel sisetatud ning sa võid algatada selle teema kohta artikli kirjutamist.
Siis polegi muud, kui kallis Google aita. Muidugi on vist palju tahetud, et kogu info oleks ka wikipedias ja kas see info, mis seal on, on ikka adekvaatne. Kõrgkoolide lõputöödes ei soosita viitamisi wikipediale, sest seda ei saa võtta 100% tõeselt. Kuid hea on ta minu arvates sellepoolest, et iga artikli (kui see on olemas) lõpus on lisatud viited, kust saab asja edasi uurida. See nõue (viitamine) on väga tervitatav.
Üks mõte, mis tuli ka meie teisipäevases skype vestluses välja, et artiklites tehtud muudatused võiks olla nähtavad. Vana tekst võiks samuti alles jääda ning tehtud muudatused võiks olla näiteks erinevat värvi ja ajalooliselt jälgitavad. Kuidagi peaks neid siiski haldama, et need oleks nähtavad vastavalt vajadusele-soovile.
Siis võiks näiteks lisada väikese kommentaari viidetele (autor, kes lisab viite, kirjutab lühida selgituse, mida selle alt leida võib). Ehk aitaks see kaasa endale vajaliku materjali kiiremale leidmisele.
Meeles peab ikka pidama, mida wikipedia ei ole.
1 Vikipeedia ei ole paberentsüklopeedia
2 Vikipeedia ei ole sõnaraamat
3 Vikipeedia ei ole algupäraste mõtete avaldamise koht
4 Vikipeedia ei ole isiklike emotsioonide süüdimatu väljaelamise koht
5 Vikipeedia ei ole propaganda tegemise koht
6 Vikipeedia ei ole linkide, tekstide, piltide ega meediafailide kogu
7 Vikipeedia ei ole tasuta kasutatav veebiruum ega -leht
8 Vikipeedia ei ole süüdimatu infokogum
9 Vikipeedia ei ole oletuste ega spekulatsioonide kogum
10 Vikipeedia ei ole kasutusjuhend ega käsiraamat
11 Vikipeedia ei seisa vähemuste huvide kaitsel
Mida võiks Wikipedias paremaks muuta? Veelgi paremaks?
Asi toimib minu arvates väga hästi, kuigi aegajalt häirib, et mind huvitavale küsimusele saan vastuseks, et seda infot pole veel sisetatud ning sa võid algatada selle teema kohta artikli kirjutamist.
Siis polegi muud, kui kallis Google aita. Muidugi on vist palju tahetud, et kogu info oleks ka wikipedias ja kas see info, mis seal on, on ikka adekvaatne. Kõrgkoolide lõputöödes ei soosita viitamisi wikipediale, sest seda ei saa võtta 100% tõeselt. Kuid hea on ta minu arvates sellepoolest, et iga artikli (kui see on olemas) lõpus on lisatud viited, kust saab asja edasi uurida. See nõue (viitamine) on väga tervitatav.
Üks mõte, mis tuli ka meie teisipäevases skype vestluses välja, et artiklites tehtud muudatused võiks olla nähtavad. Vana tekst võiks samuti alles jääda ning tehtud muudatused võiks olla näiteks erinevat värvi ja ajalooliselt jälgitavad. Kuidagi peaks neid siiski haldama, et need oleks nähtavad vastavalt vajadusele-soovile.
Siis võiks näiteks lisada väikese kommentaari viidetele (autor, kes lisab viite, kirjutab lühida selgituse, mida selle alt leida võib). Ehk aitaks see kaasa endale vajaliku materjali kiiremale leidmisele.
Meeles peab ikka pidama, mida wikipedia ei ole.
1 Vikipeedia ei ole paberentsüklopeedia
2 Vikipeedia ei ole sõnaraamat
3 Vikipeedia ei ole algupäraste mõtete avaldamise koht
4 Vikipeedia ei ole isiklike emotsioonide süüdimatu väljaelamise koht
5 Vikipeedia ei ole propaganda tegemise koht
6 Vikipeedia ei ole linkide, tekstide, piltide ega meediafailide kogu
7 Vikipeedia ei ole tasuta kasutatav veebiruum ega -leht
8 Vikipeedia ei ole süüdimatu infokogum
9 Vikipeedia ei ole oletuste ega spekulatsioonide kogum
10 Vikipeedia ei ole kasutusjuhend ega käsiraamat
11 Vikipeedia ei seisa vähemuste huvide kaitsel
Tellimine:
Postitused (Atom)
