Nagu ma eelnevaltki olen öelnud, siis olen arvutikasutajana rohkem just lõppkasutaja rollis ning seega pole kasutanud võimalusi Open Source kasutamiseks ning mingite vaba tarkvarade täiendamisek-parandamiseks.
Vaba tarkvara põhimõtted on ju:
* kasutada mistahes eesmärgil
* vabalt uurida ja muuta (eeldab avatud koodi)
* vabalt paljundada
* muudatusi ja tuletusi samadel tingimustel edasi levitada.
Pigem olen siis vabavara (võtad selle, saad lisaks veel ka selle) kasutaja. Sellised on ju meile kõigile hästi tuntud IE, mis oli ainuvõimalik brauser tükk aega, kui tahtsid kasutada ID-kaarti näiteks pangas, x-tee's jne ning anda ka digiallkirja. Siis tuli õnneks veel lisaks Mozilla oma Firefoxiga ning nüüd veel ka on võimalik mac'i inimestel ka Safari kaudu toimetada. Brauseritest olen kasutanud nii IE, Firefox, Safari ja Googel Chrome. Kiireim tundus Google Chrome, kuid ei ole selle kasutajaks jäänud just selle ID-kaarit toe puudumise tõttu. Nüüd kui tuli mac'ile ID-kaarti tugi jään Safari kasutajaks, sest piisavalt kiire ja mugav kasutada. Kodu ja töö arvutites on nii IE kui Firefox ja rohkem kasutan Firefox'i, kuigi nüüd uus IE9 on juba päris tublisti edenenud kiiruselt ja esmamuljed on positiivsed, äkki jään selle peale. Eks näis, kui beta versioonist ikka päris asi saab.
Olen ise ka juba 1,5 aastat mac'i kasutaja ja igati rahul, kuigi pean arvestama asjaoludega, et oma kirjatööd, esitlused, tabelid pean kindlalt salvestama MS Office'le sobivasse vormingusse, sest näiteks faili laiendiga .page avab siiski vaid iWork, kuigi vastupidi asi toimib ilusti st .doc faili avamine iWorkiga on korras. Sama nn "jama" on ka OpenOffice failide avamisega, OO avab doc faile, kuid MSO ei ava OO faile. Selle abiks on küll ka väike programmijupike, mis tuleb enda arvutisse installida ning siis ei ole vaja OO failide avamiseks otsida OO progega arvutit või installida enda arvutisse OO. Seega Office vaba tarkvara kasutamisel on mitmeid miinuseid, aga loomulikult suur pluss on ikkagi see, et selle eest ei ole vaja reaalselt pappi välja käia, lihtsalt installi arvutisse ja kasuta, kuid pea meeles - püüa salvestada MS O'le sobivas vormingus. OO'l oli alguses ka see eelis, et sai salvestada PDF faile, kuid see eelis on nüüd MSO 2007 tulekuga kadunud (MSO 2003 vist veel ei saanud PDF salvestada, ei mäleta ka täpselt enam).
Ise olen kasutanud kõiki eelpool nimetet office'id - kodus on iWork macis ja OO lauaarvutis ning tööarvutis MSO. Salvestamisel tuleb lihtsalt tähelepanelik ja arvestav olla.
pühapäev, 7. november 2010
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Seiklused virtuaalmaailmas.
See nädal räägin siis oma kogemustest virtuaalmaailma(de)s. Esimese hooga mõtlesin küll, et mis kogemustest mul rääkida, sest pole ju nendes toimetanud, kuid kui järgi mõtlesin, siis meenusid nii mitmedki ajad.
Arvutiga oli mul põhjalikum tutvus aastal 1993-4 ning siis peale suure õppimise sai ka mõnda mängu proovitud - meie materjalides nimetatud Wolfenstein ja Doom. Eriti küll ei mänginud seal, aga põnevust ikka jagus kuni asi päädis sellega, et süda läks pahaks kõige selle peale. Ma ei tea, mis mulle tookord niimoodi mõjus - 3D või muu, aga niimoodi see katki jäi.
Meenuvad veel sellised maailmad nagu Sims ja SimCity. SimCity meeldis mulle kogu oma põhimõtte pärast. Said ise ehitada omale linna, mida siis majandasid vastavalt oma oskustele-riskidele-eelarvele. Päris põnev oli.
Aga ma olen kehv mängija, sest alati on mul midagi paremat teha, kui arvuti ees istuda ning virtuaalmaailmas toimetada. Seega on minu katsetused üsna lühiajalisteks jäänud, sest perega suhtlemine on PALJU olulisem.
Mingi moment osalesin mängus nimega Farmer ning nüüd siis SeconLife.
SL on muidugi võrreldes minu eelmiste katsetustega hoopis teisest puust- Ikkagi juba 21. sajand. Esimesel pilgul lööb silme eest kirjuks, aga vaikselt toimetama hakates ju saab edasi. Oskan juba joosta-lennata-teleportida. Meeldib see, et siin liikudes võib isegi midagi kasulikku õppida. See pole lihtsalt mäng mängu pärast vaid hoopis arenenumat. Külastasin kunstimuuseumi, kus väljas kuulsad maalid Da Vincil't, Rubens'ilt, van Gogh'ilt jt. Kui sellest isu täis, siis lihtsalt telepordid ennast näiteks klubisse, et meelt lahutada jne jne, võimalusi igasuguseid. Väga põnev.
Minu poolt jääb see maailm ikkagi vist jälle lõplikult avastamata, sest mul lihtsalt ei ole viitsimist-aega seal toimetada. Minu arvates õnneks, et ei ole :)
Üks huvitav kogemus on mul veel, mis on samuti seotud virtuaalmaailmaga - istusin ükskord Tallinnas trollis ning tahtmatult kuulsin pealt kahe noore (poiss ja tüdruk) ca 20.a (käisid ülikoolis) juttu. Alguses ei olnud neil nagu midagi rääkida, kuid siis äkki tuli teemaks mingi mäng arvutis. Nime ma ei tea, aga igatahes siis alles läks neil jutuks, pool sellest toimus poisi poolt inglise keeles, et ennast paremini mängutegelasega samastada. Tüdruk ei olnud eriti kodus selles mängus, kuid teemasid arendati ja poiss sai hiilata oma teadmistega. Kuulasin ja mõtlesin, millest meie omal ajal (siis ca 30 aastat tagasi) rääkisime - mängudest igatahes mitte, isegi mitte arvutitest, sest neid lihtsalt meil veel ei olnud. Rääkisime palju rohkem maapealsetest asjadest ja ei osanud arvatagi (vist), et järgmine põlvkond on juba virtuaalmaailma elanikud. Natuke kurb on see, kui meil polegi muust enam rääkida ja mujal enam käia.
Loodame, et see ikka päris nii ei ole. Rõõmsat suhtlemist üksteisega.
Arvutiga oli mul põhjalikum tutvus aastal 1993-4 ning siis peale suure õppimise sai ka mõnda mängu proovitud - meie materjalides nimetatud Wolfenstein ja Doom. Eriti küll ei mänginud seal, aga põnevust ikka jagus kuni asi päädis sellega, et süda läks pahaks kõige selle peale. Ma ei tea, mis mulle tookord niimoodi mõjus - 3D või muu, aga niimoodi see katki jäi.
Meenuvad veel sellised maailmad nagu Sims ja SimCity. SimCity meeldis mulle kogu oma põhimõtte pärast. Said ise ehitada omale linna, mida siis majandasid vastavalt oma oskustele-riskidele-eelarvele. Päris põnev oli.
Aga ma olen kehv mängija, sest alati on mul midagi paremat teha, kui arvuti ees istuda ning virtuaalmaailmas toimetada. Seega on minu katsetused üsna lühiajalisteks jäänud, sest perega suhtlemine on PALJU olulisem.
Mingi moment osalesin mängus nimega Farmer ning nüüd siis SeconLife.
SL on muidugi võrreldes minu eelmiste katsetustega hoopis teisest puust- Ikkagi juba 21. sajand. Esimesel pilgul lööb silme eest kirjuks, aga vaikselt toimetama hakates ju saab edasi. Oskan juba joosta-lennata-teleportida. Meeldib see, et siin liikudes võib isegi midagi kasulikku õppida. See pole lihtsalt mäng mängu pärast vaid hoopis arenenumat. Külastasin kunstimuuseumi, kus väljas kuulsad maalid Da Vincil't, Rubens'ilt, van Gogh'ilt jt. Kui sellest isu täis, siis lihtsalt telepordid ennast näiteks klubisse, et meelt lahutada jne jne, võimalusi igasuguseid. Väga põnev.
Minu poolt jääb see maailm ikkagi vist jälle lõplikult avastamata, sest mul lihtsalt ei ole viitsimist-aega seal toimetada. Minu arvates õnneks, et ei ole :)
Üks huvitav kogemus on mul veel, mis on samuti seotud virtuaalmaailmaga - istusin ükskord Tallinnas trollis ning tahtmatult kuulsin pealt kahe noore (poiss ja tüdruk) ca 20.a (käisid ülikoolis) juttu. Alguses ei olnud neil nagu midagi rääkida, kuid siis äkki tuli teemaks mingi mäng arvutis. Nime ma ei tea, aga igatahes siis alles läks neil jutuks, pool sellest toimus poisi poolt inglise keeles, et ennast paremini mängutegelasega samastada. Tüdruk ei olnud eriti kodus selles mängus, kuid teemasid arendati ja poiss sai hiilata oma teadmistega. Kuulasin ja mõtlesin, millest meie omal ajal (siis ca 30 aastat tagasi) rääkisime - mängudest igatahes mitte, isegi mitte arvutitest, sest neid lihtsalt meil veel ei olnud. Rääkisime palju rohkem maapealsetest asjadest ja ei osanud arvatagi (vist), et järgmine põlvkond on juba virtuaalmaailma elanikud. Natuke kurb on see, kui meil polegi muust enam rääkida ja mujal enam käia.
Loodame, et see ikka päris nii ei ole. Rõõmsat suhtlemist üksteisega.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Folksonoomia
Folksonoomial veebinduses on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Üheks positiivseks on kindlasti üldse märgendamise võimalus ning siis nende märksõnade kaudu endale vajalik lehekülg üles leida või leida vastav kategooria. Ja samas iga lehekülg, mis kasutab folksonoomiat võib samas olla kehv, sest neid märksõnu võib tulla liiga palju ning tekib hoopiski müra.
Ma ise ei ole kasutanud eriti folksonoomiat, kuid igasugused otsingumootorid kasutavad ju ka folksonoomiat. ükskõik kuhu otisngusse neti.ee, google.com jne sisestad ju mingi märksõna, mille kaudu kuvatakse sulle hulk lehti, ja sama on ju ka wikipeedia. Eks need vast sobiksid heade näidete nimekirja ja muidugi ka õppematerjalis nimetatud delicious. Seal peab küll registreeruma, et ise sinna tag-e ja ühisjärjehoidjaid lisada nagu ka näiteks digg'i. Kuid ilma registreerimatagi tutvusin nendega põgusalt ning tundus päris hea olevat. Delicious's proovisin otsida Hiiumaa kohta ja päris huvitavaid lehti anti valikusse. Kindlasti on neid positiivseid lehti veel ja veel.
Mõnda negatiivset näidet leida pole ka eriti raske, sest kui neid märksõnu annab iga kasutaja, siis tekib tohutu infomüra ning folksonoomia põhiidee - lihtsus ja kiirus - saab kõvasti "pihta".
Seega negatiivse näitena võiks tuua ju samuti näiteks wikipeedia. Seal on veel lisaks see, et paljusid teemasid pole veel kirjutatud, kuid viited on.
Lisaks sildipilved, mida kasutavad paljud lehed, ühe näitena võiks tuua 43things, mis on iseenesest päris lahe leht ning sinna uut mõtet lisada on ainult mõne sekundi küsimus (katsetasin). Samuti saad teiste lisatud ideid hinnata, kas annad jah või ei hääle. Miks mitte sealt endale ideid hankida, aga ....... Sildipilvedes muutuvad märksõnade suurused vastavalt sellele palju neid vajutatud on nign siis tekibki situatsioon, kus mõni märksõna on ülisuur, aga teine seal kõrval imepisike, nii et võta luup abiks. See imepisike võib aga sulle väga oluline olla.
Seega folksonoomia on väga hea kui ainult sellega mitte liiale minna ja kasu asemel hoopis suur müra tekitada. Minu arvates märksõna lisamine olemasolevatele on võimalus, mitte kohustus.
Ma ise ei ole kasutanud eriti folksonoomiat, kuid igasugused otsingumootorid kasutavad ju ka folksonoomiat. ükskõik kuhu otisngusse neti.ee, google.com jne sisestad ju mingi märksõna, mille kaudu kuvatakse sulle hulk lehti, ja sama on ju ka wikipeedia. Eks need vast sobiksid heade näidete nimekirja ja muidugi ka õppematerjalis nimetatud delicious. Seal peab küll registreeruma, et ise sinna tag-e ja ühisjärjehoidjaid lisada nagu ka näiteks digg'i. Kuid ilma registreerimatagi tutvusin nendega põgusalt ning tundus päris hea olevat. Delicious's proovisin otsida Hiiumaa kohta ja päris huvitavaid lehti anti valikusse. Kindlasti on neid positiivseid lehti veel ja veel.
Mõnda negatiivset näidet leida pole ka eriti raske, sest kui neid märksõnu annab iga kasutaja, siis tekib tohutu infomüra ning folksonoomia põhiidee - lihtsus ja kiirus - saab kõvasti "pihta".
Seega negatiivse näitena võiks tuua ju samuti näiteks wikipeedia. Seal on veel lisaks see, et paljusid teemasid pole veel kirjutatud, kuid viited on.
Lisaks sildipilved, mida kasutavad paljud lehed, ühe näitena võiks tuua 43things, mis on iseenesest päris lahe leht ning sinna uut mõtet lisada on ainult mõne sekundi küsimus (katsetasin). Samuti saad teiste lisatud ideid hinnata, kas annad jah või ei hääle. Miks mitte sealt endale ideid hankida, aga ....... Sildipilvedes muutuvad märksõnade suurused vastavalt sellele palju neid vajutatud on nign siis tekibki situatsioon, kus mõni märksõna on ülisuur, aga teine seal kõrval imepisike, nii et võta luup abiks. See imepisike võib aga sulle väga oluline olla.
Seega folksonoomia on väga hea kui ainult sellega mitte liiale minna ja kasu asemel hoopis suur müra tekitada. Minu arvates märksõna lisamine olemasolevatele on võimalus, mitte kohustus.
reede, 15. oktoober 2010
Wikipedia looja helistab???
Kas tõesti, aga miks ka mitte. Kuidas ikka saaks teada mõne asja muutusvajadustest, kui viia läbi uuring. Seekord siis telefonitsi, mis on üsna aeganõudev, kuid tõhus. Niimoodi saab kohe otsese vastuse oma küsimusele.
Mida võiks Wikipedias paremaks muuta? Veelgi paremaks?
Asi toimib minu arvates väga hästi, kuigi aegajalt häirib, et mind huvitavale küsimusele saan vastuseks, et seda infot pole veel sisetatud ning sa võid algatada selle teema kohta artikli kirjutamist.
Siis polegi muud, kui kallis Google aita. Muidugi on vist palju tahetud, et kogu info oleks ka wikipedias ja kas see info, mis seal on, on ikka adekvaatne. Kõrgkoolide lõputöödes ei soosita viitamisi wikipediale, sest seda ei saa võtta 100% tõeselt. Kuid hea on ta minu arvates sellepoolest, et iga artikli (kui see on olemas) lõpus on lisatud viited, kust saab asja edasi uurida. See nõue (viitamine) on väga tervitatav.
Üks mõte, mis tuli ka meie teisipäevases skype vestluses välja, et artiklites tehtud muudatused võiks olla nähtavad. Vana tekst võiks samuti alles jääda ning tehtud muudatused võiks olla näiteks erinevat värvi ja ajalooliselt jälgitavad. Kuidagi peaks neid siiski haldama, et need oleks nähtavad vastavalt vajadusele-soovile.
Siis võiks näiteks lisada väikese kommentaari viidetele (autor, kes lisab viite, kirjutab lühida selgituse, mida selle alt leida võib). Ehk aitaks see kaasa endale vajaliku materjali kiiremale leidmisele.
Meeles peab ikka pidama, mida wikipedia ei ole.
1 Vikipeedia ei ole paberentsüklopeedia
2 Vikipeedia ei ole sõnaraamat
3 Vikipeedia ei ole algupäraste mõtete avaldamise koht
4 Vikipeedia ei ole isiklike emotsioonide süüdimatu väljaelamise koht
5 Vikipeedia ei ole propaganda tegemise koht
6 Vikipeedia ei ole linkide, tekstide, piltide ega meediafailide kogu
7 Vikipeedia ei ole tasuta kasutatav veebiruum ega -leht
8 Vikipeedia ei ole süüdimatu infokogum
9 Vikipeedia ei ole oletuste ega spekulatsioonide kogum
10 Vikipeedia ei ole kasutusjuhend ega käsiraamat
11 Vikipeedia ei seisa vähemuste huvide kaitsel
Mida võiks Wikipedias paremaks muuta? Veelgi paremaks?
Asi toimib minu arvates väga hästi, kuigi aegajalt häirib, et mind huvitavale küsimusele saan vastuseks, et seda infot pole veel sisetatud ning sa võid algatada selle teema kohta artikli kirjutamist.
Siis polegi muud, kui kallis Google aita. Muidugi on vist palju tahetud, et kogu info oleks ka wikipedias ja kas see info, mis seal on, on ikka adekvaatne. Kõrgkoolide lõputöödes ei soosita viitamisi wikipediale, sest seda ei saa võtta 100% tõeselt. Kuid hea on ta minu arvates sellepoolest, et iga artikli (kui see on olemas) lõpus on lisatud viited, kust saab asja edasi uurida. See nõue (viitamine) on väga tervitatav.
Üks mõte, mis tuli ka meie teisipäevases skype vestluses välja, et artiklites tehtud muudatused võiks olla nähtavad. Vana tekst võiks samuti alles jääda ning tehtud muudatused võiks olla näiteks erinevat värvi ja ajalooliselt jälgitavad. Kuidagi peaks neid siiski haldama, et need oleks nähtavad vastavalt vajadusele-soovile.
Siis võiks näiteks lisada väikese kommentaari viidetele (autor, kes lisab viite, kirjutab lühida selgituse, mida selle alt leida võib). Ehk aitaks see kaasa endale vajaliku materjali kiiremale leidmisele.
Meeles peab ikka pidama, mida wikipedia ei ole.
1 Vikipeedia ei ole paberentsüklopeedia
2 Vikipeedia ei ole sõnaraamat
3 Vikipeedia ei ole algupäraste mõtete avaldamise koht
4 Vikipeedia ei ole isiklike emotsioonide süüdimatu väljaelamise koht
5 Vikipeedia ei ole propaganda tegemise koht
6 Vikipeedia ei ole linkide, tekstide, piltide ega meediafailide kogu
7 Vikipeedia ei ole tasuta kasutatav veebiruum ega -leht
8 Vikipeedia ei ole süüdimatu infokogum
9 Vikipeedia ei ole oletuste ega spekulatsioonide kogum
10 Vikipeedia ei ole kasutusjuhend ega käsiraamat
11 Vikipeedia ei seisa vähemuste huvide kaitsel
pühapäev, 10. oktoober 2010
Motivatsioonid blogosfääris
Motivatsioon - inimeste sisemised ajendid, põhjused ja jõud, mis mõjutavad tema tegevust. On olemas lausa motivatsiooniteooriad, kuid need käivad siiski pigem ettevõtluse ja juhtimise juurde, kuidas ettevõtte juht motiveerib oma töötajaid.
Motivaatoreid on seega nii väliseid kui sisemisi.
Blogimaailmas räägime just sisemistest motivaatoreist. Mis on need ajendid, mille pärast inimene istub arvuti ette ja kukub blogima.
Poliitikud, kes saavad ennast vabamalt väljendada ning vahest oma sõnumi kergemini viia inimesteni, kuigi vanem generatsioon ei pruugi sellisest võimalusest isegi mitte teadlikud olla. Eesti poliitikutest on blogisid väga paljudel, näiteks Jürgen Ligi, Isamaaliidu poliitikud ja palju teisi. Need blogid võib liigitada ka informatiivsete blogide hulka, kuigi nende informatiivsus läheb tihtipeale üle üksteise mustamisele ja nn "arvete klaarimisele".
Paremad informatiivsed ja instruktsioone jagavad blogid on Ettevõtete blogid, kus jagatakse informatsiooni uute toodete või võrreldakse olemasolevaid tooteid ning antakse nõu, kuidas üht või teist asja teha. Üheks näiteks võib siin välja tuua Photopointi blogi. Selles blogis on erinevad teemad ja ka arhiiv. Oma küsimusele vastuse leidmiseks saad kasutada otsingut. Informatsiooni jagatakse nii uute toodete kui ka programmide kohta, töövõtete kohta jmt. Igati kasulik ja tervitatav blogitüüp. Selliseid blogisid leiame internetist külluses.
Blogid on üheks heaks võimaluseks ka oma äri tuntust tõsta ning arendada kogu äri marketingi. Sellesse valdkonda kuuluvad ka kindlasti õpetlikud blogid, kus jagatakse teadmisi selles valdkonnas tegutsemiseks üldse, näiteks Turundus veebis.
Blogisid on muidugi tohutult palju ja kõik need täidavad mingit rolli blogimaailmas. On need blogid, mis on tõesti kellegi elektrooniline päevik, kus ta kirjutab oma igapäevastest tegemistest. Seda tüüpi blogisid kirjutavad tihtipeale just need, kes muudavad oma elukohta või lähevad reisile kuskile välisriiki. Väga hea võimalus ju kirjutada oma reisist vahetult seal, kus parajasti viibid. Lisada pilte, videosid jmt, ilmestamaks oma veebipäevikut. Näiteks Peaalaspidimaale.
Seega motivatsioone, mis ajendab kedagi blogima, on väga palju ja kõigil meil tihti väga erinevad. Iga inimene kirjutab just endale meeldival teemal. Mõnikord muidugi ka sellepärast, et õppeaines on nii ettenähtud nagu meiegi siin kõik kirjutame. Või siis sellepärast, et see on fun ning paljud teevad seda, enesenäitamise võimalus, grupeeritult sama huviala inimesed jpm. Blogisid on võimalik tekitada nii privaatseid, kus seda saavad näha vaid inimesed, kellel on selleks ligipääs, või avalikud, mida saavad näha kõik. Samad võimalused on ka blogide kommenteerimisel.
Peamiseks ajendiks peaks olema minu arvates see, et mul on midagi öelda, et sellest oleks kasu ka kellegi teisele.
Motivaatoreid on seega nii väliseid kui sisemisi.
Blogimaailmas räägime just sisemistest motivaatoreist. Mis on need ajendid, mille pärast inimene istub arvuti ette ja kukub blogima.
Poliitikud, kes saavad ennast vabamalt väljendada ning vahest oma sõnumi kergemini viia inimesteni, kuigi vanem generatsioon ei pruugi sellisest võimalusest isegi mitte teadlikud olla. Eesti poliitikutest on blogisid väga paljudel, näiteks Jürgen Ligi, Isamaaliidu poliitikud ja palju teisi. Need blogid võib liigitada ka informatiivsete blogide hulka, kuigi nende informatiivsus läheb tihtipeale üle üksteise mustamisele ja nn "arvete klaarimisele".
Paremad informatiivsed ja instruktsioone jagavad blogid on Ettevõtete blogid, kus jagatakse informatsiooni uute toodete või võrreldakse olemasolevaid tooteid ning antakse nõu, kuidas üht või teist asja teha. Üheks näiteks võib siin välja tuua Photopointi blogi. Selles blogis on erinevad teemad ja ka arhiiv. Oma küsimusele vastuse leidmiseks saad kasutada otsingut. Informatsiooni jagatakse nii uute toodete kui ka programmide kohta, töövõtete kohta jmt. Igati kasulik ja tervitatav blogitüüp. Selliseid blogisid leiame internetist külluses.
Blogid on üheks heaks võimaluseks ka oma äri tuntust tõsta ning arendada kogu äri marketingi. Sellesse valdkonda kuuluvad ka kindlasti õpetlikud blogid, kus jagatakse teadmisi selles valdkonnas tegutsemiseks üldse, näiteks Turundus veebis.
Blogisid on muidugi tohutult palju ja kõik need täidavad mingit rolli blogimaailmas. On need blogid, mis on tõesti kellegi elektrooniline päevik, kus ta kirjutab oma igapäevastest tegemistest. Seda tüüpi blogisid kirjutavad tihtipeale just need, kes muudavad oma elukohta või lähevad reisile kuskile välisriiki. Väga hea võimalus ju kirjutada oma reisist vahetult seal, kus parajasti viibid. Lisada pilte, videosid jmt, ilmestamaks oma veebipäevikut. Näiteks Peaalaspidimaale.
Seega motivatsioone, mis ajendab kedagi blogima, on väga palju ja kõigil meil tihti väga erinevad. Iga inimene kirjutab just endale meeldival teemal. Mõnikord muidugi ka sellepärast, et õppeaines on nii ettenähtud nagu meiegi siin kõik kirjutame. Või siis sellepärast, et see on fun ning paljud teevad seda, enesenäitamise võimalus, grupeeritult sama huviala inimesed jpm. Blogisid on võimalik tekitada nii privaatseid, kus seda saavad näha vaid inimesed, kellel on selleks ligipääs, või avalikud, mida saavad näha kõik. Samad võimalused on ka blogide kommenteerimisel.
Peamiseks ajendiks peaks olema minu arvates see, et mul on midagi öelda, et sellest oleks kasu ka kellegi teisele.
laupäev, 2. oktoober 2010
Sotsiaalsed võrgustikud
Mina valisin selle nädala kodutööks Windows Live Messengeri (WLM) ülevaate lähtudes Matt Webbi kriteeriumitest. Kõnekeeles nimetatakse teda lühidalt MSN, kuigi MSN- i tähendus on natuke teine. MSN (The Microsoft Network), see lühend tähendab tegelikult Microsoft Network'i (teenusepakkuja ja portaal) või siis protokolli, mida MSN Messenger kasutab. WLM on üks populaarsemaid suhtlusvõrgustiku klientprogramme, mis on mõeldud nii kodu- kui ka ärikasutajale. Sellele aitab kaasa ka pidev arendustöö ning võimaluste avardumine. Hetkel on allalaetav viimane versioon WLM 2011. Alates 19. juunil 2006 välja tulnud versioonist 8.0 kannab programm nimetust WLM. Alates versioonist 8.1 on WLM ka eestikeelne. Messenger on osa rakendusest Windows Live Essentials. WLE on programmide komplekt, mis aitab Windowsiga oma arvutis rohkem korda saata, alates kiirsõnumitest ja videovestlusest Messengeris kuni meili-, kalendri-, foto-, video-, dokumentide ühiskasutuse, ajaveebi ja pere turvalisuse programmideni.
Identiteet - esmakordsel kasutamisel tuleb luua oma Windows Live ID e. konto, kuhu saad sisestada enda kohta andmed, mida soovid avaldada. Hiljem, kui sul on juba konto, siis saad oma profiili täiendada-muuta. Pole muidugi ka mingeid piiranguid luua endast selline profiil nagu hetkel soovid. Ühel inimesele võib ju olla mitmeid kontosid erinevate seltskondadega suhtlemiseks, kui ta seda soovib. Peaasi, et ta siis neid ka hallata suudab. Saab lisada pildi või dünaamilise pildi, mis siis muutub vastavalt sinu tujudele
Kohalolek - virtuaalse ruumi jagamisest annavad märku ruudukesed kontakti pildi kõrval. Vastavalt selle värvile, saab kiire ülevaate, kas ta on vestluseks saadav, hõivatud, arvutist eemal või ei ole võrgus. Sätetes saab seada ka nii, et need, kes ei ole võrgus, siis neid ei kuvata teie nähtavas kontaktide loendis.
Suhted võib koondada ka rühmitamisega - saab luua oma kontaktidest grupid ning need, kellega soovid rohkem suhelda (sinu lemmiksõbrad), saad gruppeerida kataloogi Lemmikud. WLM seab sinu lemmiksõbrad eelisjärjekorda ning sa pääsed neile kiiremini ligi. Samuti saad luua kategooriad oma pereliikmetest, töökaaslastest jne. WLM võimaldab saada värskendusi sellest, mida su sõbrad teistes suhtlusvõrkudes teevad. Saab lisada teenuseid, nagu Facebook, MySpace, Blogger ja muud.
Vestlused - WLM on kiirsuhtluse klientprogramm ning mõeldud kahe või enama inimese vahelise vahetut, reaalajas toimuvat tekstiliste sõnumite vahetamisel baseeruvat suhtlust interneti vahendusel. Sellise sõnumitevahetuse ehk vestluste toimimispõhimõte on sarnane jututoale. Lisaks tekstilisele suhtlemisele on võimalik ka audio-videosuhtlus ning saata sõnum kontaktile, kes ei ole hetkel saadaval jpm.
Reputatsioon - WLM-s ei ole leidnud sellist kohta, kus saaks panna hindeid või punkte kas sinu profiilile või pilitidele.
Jagamine - lisaks lihtsatele failide ja lingi edastamistele läbi Messengeri vestlusakna on võimalik oma faile anda ühiskasutusse läbi SkyDrive. Kui on vaja kogu aeg ühiskasutust samade inimestega, saab luua asjade lihtsustamiseks rühma. Ühiskasutusse on võimalik anda meili abil või otse suhtlusvõrkudega. SkyDrive töötab ka koos Microsoft Officega, seega on kõik need dokumendid võimalik anda ühiskasutusse. Nendele failidele on ligipääs kõikjalt ning samuti ka mobiiltelefoniga. Ühiskastusse andmisele saab seda piirangud, kas seda näevad kõik (avalik) või ainult valitud (privaat). See kõik on sinu otsustada.
Windows Live Messenger on väga laialdaste võimalustega internetipõhine programm kui osata kasutada kõiki tema lisaprogrammikesi. Alati on abiks Spikrikeskus.
Identiteet - esmakordsel kasutamisel tuleb luua oma Windows Live ID e. konto, kuhu saad sisestada enda kohta andmed, mida soovid avaldada. Hiljem, kui sul on juba konto, siis saad oma profiili täiendada-muuta. Pole muidugi ka mingeid piiranguid luua endast selline profiil nagu hetkel soovid. Ühel inimesele võib ju olla mitmeid kontosid erinevate seltskondadega suhtlemiseks, kui ta seda soovib. Peaasi, et ta siis neid ka hallata suudab. Saab lisada pildi või dünaamilise pildi, mis siis muutub vastavalt sinu tujudele
Kohalolek - virtuaalse ruumi jagamisest annavad märku ruudukesed kontakti pildi kõrval. Vastavalt selle värvile, saab kiire ülevaate, kas ta on vestluseks saadav, hõivatud, arvutist eemal või ei ole võrgus. Sätetes saab seada ka nii, et need, kes ei ole võrgus, siis neid ei kuvata teie nähtavas kontaktide loendis.
Suhted võib koondada ka rühmitamisega - saab luua oma kontaktidest grupid ning need, kellega soovid rohkem suhelda (sinu lemmiksõbrad), saad gruppeerida kataloogi Lemmikud. WLM seab sinu lemmiksõbrad eelisjärjekorda ning sa pääsed neile kiiremini ligi. Samuti saad luua kategooriad oma pereliikmetest, töökaaslastest jne. WLM võimaldab saada värskendusi sellest, mida su sõbrad teistes suhtlusvõrkudes teevad. Saab lisada teenuseid, nagu Facebook, MySpace, Blogger ja muud.
Vestlused - WLM on kiirsuhtluse klientprogramm ning mõeldud kahe või enama inimese vahelise vahetut, reaalajas toimuvat tekstiliste sõnumite vahetamisel baseeruvat suhtlust interneti vahendusel. Sellise sõnumitevahetuse ehk vestluste toimimispõhimõte on sarnane jututoale. Lisaks tekstilisele suhtlemisele on võimalik ka audio-videosuhtlus ning saata sõnum kontaktile, kes ei ole hetkel saadaval jpm.
Reputatsioon - WLM-s ei ole leidnud sellist kohta, kus saaks panna hindeid või punkte kas sinu profiilile või pilitidele.
Jagamine - lisaks lihtsatele failide ja lingi edastamistele läbi Messengeri vestlusakna on võimalik oma faile anda ühiskasutusse läbi SkyDrive. Kui on vaja kogu aeg ühiskasutust samade inimestega, saab luua asjade lihtsustamiseks rühma. Ühiskasutusse on võimalik anda meili abil või otse suhtlusvõrkudega. SkyDrive töötab ka koos Microsoft Officega, seega on kõik need dokumendid võimalik anda ühiskasutusse. Nendele failidele on ligipääs kõikjalt ning samuti ka mobiiltelefoniga. Ühiskastusse andmisele saab seda piirangud, kas seda näevad kõik (avalik) või ainult valitud (privaat). See kõik on sinu otsustada.
Windows Live Messenger on väga laialdaste võimalustega internetipõhine programm kui osata kasutada kõiki tema lisaprogrammikesi. Alati on abiks Spikrikeskus.
teisipäev, 21. september 2010
Võrgukogukond
Kogukonnana mõistame mingit teatud inimeste rühma, kes omavahel suhtlevad, eksisteerivad koos ühes ajas ja ruumis. Ruumi piirid siinjuures ei omagi eriti tähendust, see määrab ära vaid kogukonna suuruse. Iga pisikestki kogu inimesi, kellel on ühised huvid ja tegevused, võime nimetada kogukonnaks ning mida suurem on inimeste hulk, seda suurem ja ka vähem hallatavam on see kogukond. Suhteliselt piirideta on võrgukogukond, mis on küll kogukonna mõistes üsnagi uus nähtus. See sai võimalikuks ju alles interneti tulemisega 60-lõpus 70-ndate alguses.
Mina ise ei kuulu võrgukogukonna eriti aktiivsete liikmete hulka, kuid aegajalt siiski. Kasvõi näiteks koolikaaslastega suhtlemisel (meie Skype suhtlemisõhtud ja foorum). Aegajalt külastan ka teisi foorumeid, kuid siiski vaid siis, kui on mingile küsimusele vaja konkreetset vastust ehk siis olen kasutanud autofoorumeid. See on aga täiesti erinev sellistest võrgukonna suhtlustportaalidest nagu näiteks oli rate.ee ja on orkut.ee. Autofoorumid on jagatud vastavalt automarkidele alarühmadeks st on moodustunud ühiste huvidega ja soovidega grupid, kes jagavad üksteisega konkreetset tehnilist informatsiooni. Sellistes kogukondades on inimeste põhisuund siiski mitte niivõrd omavaheliste suhete otsimine, kui just oma muredele vastuste leidmine. Kõik jagavad kõigiga oma kogemusi ning pakuvad välja lahendusi probleemidele. Eks selliseid võrgukogukondi on välja kujunenud vast kõikide erialade, hobide, huvide jne raames.
Võrgukonna arengule ja kättesaadavusele aitab kaasa infotehnoloogia areng. Interneti kättesaadavus igas paigas. Eestis on võimalik Kõu kaasabil internett ka väikeses metsakülas, kuhu teiste operaatorite kaablid ei ulatu (minu kodu on üks neist). Hinnad on muutunud soodsamaks, seega ei ole arvutid enam mingi privilegeeritud kogukonna vahend vaid kõigile kättesaadavad. Samuti teenusetasud on muutunud soodsamaks ning erinevad operaatorid teevad kõik endastoleneva, et klient just neile oma raha tooks. Parimaks motivaatoriks on hinna langetamine ja teenuse kvaliteet-kättesaadavus. See toobki kaasa võrgukogukonna kasvu.
Kindlalt ühe soodustajana on oma identiteedi "paremaks-meeldivamaks" muutmise võimalus. Kõik inimesed ei suudagi-ei julge võib-olla reaalelus teistega aktiivselt suhelda, siis virtuaalmaailm annab selleks palju laiemad võimalused. Vale on muidugi arvata, et virtuaalmaailmas olen ma täiesti anonüümne, kuid ma võin endast luua sellise profiili nagu ma vast tegelikult sooviksingi olla. Ma saan muuta oma nime, kirjeldada oma välimust, isegi oma pilti saan ju muuta meeldivamaks jne. jne. Tänu sellele ma julgen ka rohkem suhelda ning eks see ole ikka nii, et inimesega näost-näkku kohtudes ei julge me kõike talle öelda, aga kirjutades on suhtlemine hoopis teistmoodi.
Kui meie tavaelus on kogukond siiski piiritletud aja ja ruumiga, siis virtuaalne kogukond minetab need piirid. Sa saad suhelda ükskõik kus kohas ja mis ajal oma võrgukogukonnaga. Siin puudub ajaline ja ruumiline piir. Alati on kuskil keegi, kes on valmis suhtlema „ajatus ajas“. Selline ajatu aeg tuleb kasuks näiteks ka mingi ühise projekti tegemisel. Eriti veel rahvusvahelise projekti korral, kus ei ole võimalik füüsilisel kohtuda nii tihti kui oleks vaja. Üheks väljundiks-võimaluseks on samuti e-õpe.
Virtuaalne suhtlemine avab suuremad maailmad ja võimalused. Küsimus on vaid selles, kas me tahame ja oskame seda kasutada. Võimalused on selleks olemas ning need üha suurenevad. Loodetavasti me tahame ja seda kindlasti altruistilikult kogukonnale lähenedes st pakume teistele omakasupüüdmatut abi.
Edukat võrgundust!
Mina ise ei kuulu võrgukogukonna eriti aktiivsete liikmete hulka, kuid aegajalt siiski. Kasvõi näiteks koolikaaslastega suhtlemisel (meie Skype suhtlemisõhtud ja foorum). Aegajalt külastan ka teisi foorumeid, kuid siiski vaid siis, kui on mingile küsimusele vaja konkreetset vastust ehk siis olen kasutanud autofoorumeid. See on aga täiesti erinev sellistest võrgukonna suhtlustportaalidest nagu näiteks oli rate.ee ja on orkut.ee. Autofoorumid on jagatud vastavalt automarkidele alarühmadeks st on moodustunud ühiste huvidega ja soovidega grupid, kes jagavad üksteisega konkreetset tehnilist informatsiooni. Sellistes kogukondades on inimeste põhisuund siiski mitte niivõrd omavaheliste suhete otsimine, kui just oma muredele vastuste leidmine. Kõik jagavad kõigiga oma kogemusi ning pakuvad välja lahendusi probleemidele. Eks selliseid võrgukogukondi on välja kujunenud vast kõikide erialade, hobide, huvide jne raames.
Võrgukonna arengule ja kättesaadavusele aitab kaasa infotehnoloogia areng. Interneti kättesaadavus igas paigas. Eestis on võimalik Kõu kaasabil internett ka väikeses metsakülas, kuhu teiste operaatorite kaablid ei ulatu (minu kodu on üks neist). Hinnad on muutunud soodsamaks, seega ei ole arvutid enam mingi privilegeeritud kogukonna vahend vaid kõigile kättesaadavad. Samuti teenusetasud on muutunud soodsamaks ning erinevad operaatorid teevad kõik endastoleneva, et klient just neile oma raha tooks. Parimaks motivaatoriks on hinna langetamine ja teenuse kvaliteet-kättesaadavus. See toobki kaasa võrgukogukonna kasvu.
Kindlalt ühe soodustajana on oma identiteedi "paremaks-meeldivamaks" muutmise võimalus. Kõik inimesed ei suudagi-ei julge võib-olla reaalelus teistega aktiivselt suhelda, siis virtuaalmaailm annab selleks palju laiemad võimalused. Vale on muidugi arvata, et virtuaalmaailmas olen ma täiesti anonüümne, kuid ma võin endast luua sellise profiili nagu ma vast tegelikult sooviksingi olla. Ma saan muuta oma nime, kirjeldada oma välimust, isegi oma pilti saan ju muuta meeldivamaks jne. jne. Tänu sellele ma julgen ka rohkem suhelda ning eks see ole ikka nii, et inimesega näost-näkku kohtudes ei julge me kõike talle öelda, aga kirjutades on suhtlemine hoopis teistmoodi.
Kui meie tavaelus on kogukond siiski piiritletud aja ja ruumiga, siis virtuaalne kogukond minetab need piirid. Sa saad suhelda ükskõik kus kohas ja mis ajal oma võrgukogukonnaga. Siin puudub ajaline ja ruumiline piir. Alati on kuskil keegi, kes on valmis suhtlema „ajatus ajas“. Selline ajatu aeg tuleb kasuks näiteks ka mingi ühise projekti tegemisel. Eriti veel rahvusvahelise projekti korral, kus ei ole võimalik füüsilisel kohtuda nii tihti kui oleks vaja. Üheks väljundiks-võimaluseks on samuti e-õpe.
Virtuaalne suhtlemine avab suuremad maailmad ja võimalused. Küsimus on vaid selles, kas me tahame ja oskame seda kasutada. Võimalused on selleks olemas ning need üha suurenevad. Loodetavasti me tahame ja seda kindlasti altruistilikult kogukonnale lähenedes st pakume teistele omakasupüüdmatut abi.
Edukat võrgundust!
Tellimine:
Postitused (Atom)
